Imikute võimlemine

Motoorne areng on imiku võime ja oskus kasutada oma keha erinevate tegevuste sooritamiseks. Motoorse arengu algstaadiumis on liigutused tingitud kaasasündinud ehk primitiivsetest refleksidest, mille tõttu tekib spontaanne reaktsioon ärritajale. Primitiivsed refleksid on oma olemuselt ümbritsevast maailmast infot koguvad, toitu otsivad ja imikut kaitsvad (nt. ehmatusrefleks, imemisrefleks jne). Reflekside hindamine annab väga põhjalikku informatsiooni imiku närvisüsteemi arenguastmest. Ajaga õpivad imikud kasutama oma kehaosi kontrollitult, et sooritada jäme- ja peenmotoorseid liigutusi ning paljud liigutused automatiseeruvad. Motoorse arengu suunad on keha keskosast väljapoole ning peast alajäsemete suunas. Näiteks enne käte kasutamise oskust saavutavad imikud pea- ja kaela kontrolli. Selleks, et nad oleksid suutelised sooritama peenmotoorseid liigutusi (sõrmedega haarama), peaksid nad eelnevalt oskama manipuleerida oma kätega. Üla - ja alajäsemete kasutuse eelduseks on hea kehatüve kontroll.

Iga laps on unikaalne Arengu jälgimisel ja toetamisel on väga tähtis meeles pidada, et iga laps on individuaalne. Motoorses arengus on verstapostid, mida imikud peavad saavutama teatud järjestuses, kuid igaüks teeb seda oma arengutempoga. Jämemotoorsed oskused vajavad suuremate lihasgruppide kasutamist selleks, et imik õpiks pööramist, istumist, roomamist ja kõndimist esimese eluaasta jooksul. Väiksemate esemete haaramine, lehitsemine, hiljem ka söömine ja riietumine kuuluvad peenmotoorsete tegevuste alla. Motoorne areng annab imikule kogemusi läbi mille toimub ka vaimne areng.

Tähelepanekud millega tuleks kindlasti spetsialisti poole pöörduda:

  • 3 kuune ei suuda hoida kindlalt pead olles kõhuli asendis;
  • 6-8 kuune ei ole suuteline pöörama ennast seljalt kõhuli ja tagasi;
  • 8-10 kuune ei suuda säilitada istumistasakaalu;
  • 4 kuune ja sellest vanem laps hoiab pidevalt sõrmed;
  • 6 elukuuks ei ole imik suuteline tooma esemeid suu juurde.